Kolm tavapäraste tiivikute klassikalist vormi
Kaasaegsed tuuleturbiini tiivikud, nagu balletitantsijad tuules, tõlgendavad energia muundamise kunsti vormimuutuste kaudu. Kõige tavalisem on kolme-labaga horisontaaltelje konstruktsioon, mis moodustab üle 90%, kuna see tasakaalustab konstruktsiooni tugevust ja pöörlemise efektiivsust. Kahe-tera konstruktsioon vähendab kaalu 15%, kuid nõuab aerodünaamilise asümmeetria kompenseerimist. Kuigi ühe teraga-konstruktsioonid on rangelt kerged, nõuavad vastukaalu tasakaalu ja neid leidub enamasti eksperimentaalsetes mudelites.
Uuenduslikud konfiguratsioonid eristsenaariumide jaoks
Kui tuuleparkide keskkond muutub eriliseks, hakkavad ka tiivikud "muunduma":
Vertical Axis Darrieus Tüüp: Kujult nagu munapeksja, sobib erineva tuulesuunaga.
Savoniuse tüüp: virnastatud pool{0}}silindrilised sektsioonid, suurepärane madala-tuulega-käivituskiirus-.
Hübriidtüüp: tõste- ja tõmbepõhimõtete kombineerimine, et suurendada energiatootmist madala -tuule-kiirusega piirkondades.
Kokkupandav tüüp: sissetõmmatavad labad, et tulla toime ekstreemsete ilmastikutingimustega, nagu taifuunid.
Teaduslik tasakaal kuju taga
Iga tiiviku kõver on mitme kaalutluse tulemus:
Aerodünaamiline efektiivsus: aerodünaamiline profiil mõjutab tõste{0}}--tõmbe suhet; optimaalne kõõlu pikkuse jaotus võib parandada tuule püüdmise võimet 10%.
Struktuurikulud: iga 5 meetri tera pikkuse suurenemise korral tõuseb torni maksumus 20%.
Kohanemisvõime keskkonnaga: avamere tuuleturbiinid kasutavad soolapihustuskorrosiooni vastu võitlemiseks tugevdatud esiservi.